Ja nii ta juhtuski - uksed said kinni. Kuigi pisut kogemata, aga järgnenud vaikus, mis müra ukse taha jättis, oli mulle meelepärane. Nii meelepärane, et ma olen nüüd natuke aega rahus... ja siis vaatan alles ringi, kuhu ma selle ukse välismaailma tegelikult rajan :)
Blogimata ma ei oska, ja sahtlisse ka ei kirjuta. Tõrvatilgad püsilugejate mõnusas meetünnis on teema, millega tegelema pean...
On armas, et minu ootamatu kadumine nii paljudele korda läks. Vabandan, kui omamoodi paanikat tekitasin!
Püsige kuuldel...
