Tuulevaiksel ööl

Mina olen kogu peomeeleolust nii kaugel olnud. Ei raadiot, televisiooni, lehti ega eriti internettigi (vähene WiFi kuskil trepipealsel sääskede käes ja päevauudistest hoidusin nimme). Laulupeost sain osa nii, et startisime ema ja lastega Käsmust natuke enne laulupeo algust, peatusime maal maasikakorjeks ja söögiks ja kiikasime natuke telepilti. Linna jõudsime jälle Vikerraadioga, parasjagu paar laulu enne päris TV ülekande lõppu :)

Aga neljapäeval sõitsin Käsmust Rakvere Haiglasse traumapunkti, ise kõrges palavikus ja kõri paistes. Autojuhiks päevitunud blond neiu, musta vinge bemmiga. Ja siis kruttisime Soome kanalite seast ühe Eesti oma välja. Ja sii see laul tuli...
Siis ma küll mõtlesin, et niimoodi on palavik ja haigus ka täitsa õnnis, kui niiiiii ilus lugu tuleb :) Kritseldasin autos isegi mõned laulufraasid üles, et äkki lähevad koos palavikuga peast minema.. et hiljem otsida.
Ja siis keeras ta autojuhi õigusega raadio kinni ja miski klubimuusika-mp3 plaadi käima! Et no mismooodi?! Kõnevõimelisena oleks ma kindlasti pajatanud paar sooja sõna ja säästnud selle pala, aga sain vaid sisemuses tummalt uriseda :( Elupäästjatega ju ei tõreleta ;)

Aga see laul on lihtsalt imeline, soe ja lihtne...
Ja augustis on Tätte ning Udupasuna tuur. Lähme koos lastega, Hendrik on fänn varasest lapseeast peale :)



Tuulevaiksel ööl
autor: Jaan Tätte

Tuulevaiksel ööl
tean, mis moodi lööb
udukell su laevaninas.
Paigal püsib aeg.
Tuulevaiksel ööl
süda kiirelt lööb.
Oodanud sind olen kaua,
veidi jäänud veel.

Sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel -
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi sinu südames.

Tuulevaikne öö,
udukell vaid lööb.
Käed, mis tahtsid rooliratast,
tahavad nüüd sind.
Kumer silmapiir
lahku meid kord viis.
Sina otsid valget purje,
mina otsin maad.

Taastumispäev ja imelised (väikese tõrvatilgaga)

Täna sõitis esimene laar laagrilisi tagasi koju, koos millega lõppevad ka minu kohustused siin. No need, mida ma eriti kanda ei saanudki. Natuke saatsin lapsi, kirjutasin laagriblogi, tegin pilte ja mängisin taksojuhti küll, aga viimased päevad olen ma üha nirumas vormis olnud ja aina tegevustest kõrvale jäänudki. Kõik mu villa- ja pärlikuhjad auto pagasiruumis niisama koju tagasi sõidavadki. Sellest on hirmsasti kahju, sest palju põnevaid mänge ja võistlusi sai seekord peetud ning üldine meeleolu isegi harukordselt üksmeelne :) Rääkimata ilmast... Eks see suve ilusaimal nädalal mere ääres olles on ikka kõige targem plaan küll haigeks jääda :P

Kui hommik polnud eriti paljutõotav, siis pärastlõunal, kui seadsime kõikvõimalikud ratastel liikurid – autod ja tandem-jalgrattad – Võsu poole ehk tsivilisatsiooni, et end ühe korraliku söömaajaga premeerida, ei pidanud mina vähemasti enam kõrrega teed imema ;) „O Kõrts“ pakkus igati kiitusväärselt suurt menüüd ja ise võin kinnitada, et nende seene-püreesupp (röstitud saiakuubikute ja peekoniga) maitseb vägagi mõnus. No vähemasti neile, kes viimase kahe ööpäeva jooksul on tarvitanud tahket toitu valdavalt tablettide kujul ja läbi suurte katsumuste :)
Õhtuks sai soetatud kastitäis maasikaid, rohkelt jäätist ja vahvlimaterjali. Tuleb tõsine leboõhtu... ja enne jälle muidugi doos Ibumaxi hinge alla, et toit ja jutt libedamalt lippaks ;)

Eks oli ka selles päevas oma tõrvatilk. Olukorras, kus puudub nii telekas kui raadio (viimast kuulen vaid üksikutel autosõitudel) ja WiFi levib nappidel mururuutmeetritel, on ka internetiharjumus olulisel määral taandunud. Ei ole üldse tahtmistki. Täna võtsin ette ja vaatasin mõned postkastid üle ja sealt ma siis leidsingi...

Vaat ei saa mina neist maailmaasjadest aru muud, kui et eks need väärtushinnangud ja südametunnistus inimestel tõesti erinevad ongi. Kui meeskonnana kaunil eesmärgil alustatud asi lõppeb mädases vassimises, arusaamatu motiiviga keerutamises, teabe varjamises... Lõpuks petetakse ühe „nutika“ pundi poolt kogu krempel teistel lihtsalt välja. Miks? Ah, mõnda asja ei tahagi mõista. Eks igaüks pea oma elu ja valikutega edasi elama. Ja lõpuks ei tundugi, et see pettumuse hind selle kogemuse ja tutvuskonna puhastamise eest (jah, paari inimest vist ei taha enam teretada ka) liig kõrge on. Aga miks sellest rääkida, see ju vaid minevik, eks? :)

Seevastu olen kuulnud täna mitmeid tõeliselt säravaid ja üllaid mõtteid ning ideid. Ja mul on hea meel neid inimesi tunda ja nendega koos olla! Ja küllap ka lähemas tulevikus oluliselt enam neidki toetadagi… Sest siin on kõik nii motiveeritud, selge, korrektne ja läbimõeldud! :)

Sunddieet

Eile õhtul oli laagri lõpuõhtu – tehti sauna, grilliti, esitati nädala jooksul õpitut, mängiti mänge ja jagati tunnustust. Umbes õhtusöögi ajaks olin end väsitavast arstilkäigust välja puhanud ja sättisin siis ka optimistlikult – teist päeva söömata ju, kui pisut neelata suudetud kummelitee ja ema toodud mõned maasikad välja arvata. Tõstsin endale reipalt lusikatäie makaronisalatit, lusikatäie värsket salatit ning pisipisikese grillvorsti. Paraku selgus kiiresti, et neelamine on ikka niisama suur ettevõtmine, et kui lusikaotsatäis neelatud saab, siis on maitse ammu ununenud. Piirdusingi siis lahja lusikatäie ja vorstikese nuusutamisega…

Ka rohtude võtmine on jätkuvalt protseduur, milleks valmistudes sügavalt sisse tuleb hingata, sest tabletid keerlevad tükk aega kuskil neelu kohal, enne kui alla lähevad. Vedeliku tarbimiseks on mul juba selge trikk, et mõistlik on käega nina kinni pigistada – siis ei lähe jook kergema vastupanu teed ninna. Ja joogijogurt ninas ei ole kõige meeldivam tunne! Olgu pealegi, et too diagnoosi pannud arst vaidles vastu mu kurtmisele, et vesigi alla ei lähe, palju õhku selle vähesega koos aga küll. Mul olla kurgus veel küllalt ruumi alles, et tablettegi neelata.

Lohutav on mõelda, et kui diagnoos ja rohud õiged, siis saab päev-päevalt ainult paremaks minna :) Täna paistab, et pole enam palavikku, näiteks. Kurk on siiski paistes, aga vist tiba vähem. Valutab ikka ja neelata ei saa. Kõige suurem häda on see, et kõik tunnevad mu õnnetule laagrisaatusele kaasa ja toast nina välja pistes leidub ikka keegi, kes siis kohe ka küsib, kuidas mul läheb. Ja siis ma ikka pigistan mõned sõnad välja kah, ning pärast kõri väsinud kohe ;)

Eile jõudis laagrisse ka Hendrik, nii et ka temale peab aega jätkuma. Aga tore, et kogu pere jälle koos… v.a et kass on maal :)

Praegu istun, taamal mühiseb meri (tänasae iseäranis suure tuule tõttu lausa vahustes lainetes), päike sirab sinisinises taevas, õuelaual mu läpaka kõrval on kausitäis maasikaid... ja ma olen suutnud neist suisa ühe alla kugistada. Teist vist ei taha - liiga suur pingutus :P

A nagu angiin

Mitu päeva püüdsin oma kurguvalu ja kerget palavikku ignoreerida. Hoides need sümptomid kontrolli all, elasin pideva medikamendilaksu all. Eile läksin selle juures isegi nii ülbeks, et läksin külla tulnud sõpradega mererandagi seiklema. Ja siis ei saanud öösel ju korralikult magadagi… võtsin aina valuvaigistit ja hommikul ei suutnud sõnagi rääkida, nii paistes oli kurk :(

Sõitsime siis Rakveresse. Rakvere haigla EMOs oli kena nooruke arst... ja kui järg lõpuks minuni jõudis, siis ta sai hakkama minu kraadimisega (pea 39 kraadi) ja vaatas korraks ka kurku. Seejärel rääkis pika tiraadi sellest, mis kõik _võiks_ häda olla! Et kui ikka mandlite taga on mingi abstsess (?), siis tuleb see avada ja kui arst ei saa seda teha, siis tuleb kas Tartusse või Tallinna... päris hirmus kõlas :) Aga Tartu EMO järgi igatsesin ma korduvalt selle päeva jooksul – nii meeldivat ja põhjalikku meditsiinikogemust mul mujalt pole (nii harva kui ma arstiabi vajan)!

Igatahes, kuna ma sain suud väga vähe avada ja tema neist kurguhädadest vist miskit ei teadnud, saatis ta mind linna polikliinikusse kurgu-nina-kõrva arsti juurde. Takkajärgi kahetsesin, et ausalt tunnistasin, et mul on küll auto ja autojuht kaasas – oleks kiirabi mind sinna kohale viinud, oleks ehk suurem katsumus ära jäänud! No sest seal passisin ma siis üle 2 tunni, sest see arsti lihtsalt ignoreeris mu olemasolu! Istusin küll kohe ukse vastas, vehkisin oma kollase poognaga... aga ta ei vaadanud mulle otsagi! Kutsus aga oma nimekirja järgi inimesi sisse... minu poole ei pöördunud, ega võtnud ka mu paprit, et aru saada mis värk on! Alles siis kui kõik nimekirjas olnud patsiendid otsa said, pöördus ta minu poole, et "Ja kes Teie siin meil olete?", kuulas pisut mu nappi pobinat, kiikas paberit (vähemasti ei andnud tagasi) ja kutsus siis sisse kõbusa proua, kel oli arstiaeg hoopis teise kohta, teisele arstile ja kes minust palju hiljem saabus. Ja siis oli lõpuks minu kord! Mu palavik oli aina kuumenevate põskede järgi juba ammu üle 39, kurguvalu tõttu eilsest söömata, juuagi oli raske, kerge polsterkattega pink all ja radikas seljataga – väga kurnav ootamine.

Oleks ma parema tervise juures olnud, ma oleks arstile miskit käratanud. Või oleks mul kaasas mõni kõvahäälsem mees, kes seda minu eest teinud oleks. Aga jutule mind võeti ja väljusin Eesti meditsiinisüsteemist eluga... ja pärast 3 tundi totaalset passimist pandi minutiga ka diagnoos - angiin! Ja siis olin ma juba oma pika ootamise peale nii õnnelik, et see diagnoos lõpuks ikkagi nii lihtne oli, mingit jama kuskil mandlite taga polnud ja retspetid kohapeal rohtude vastu vahetatud sain. Tagasi laagrisse jõudes suhelda enam ei tahtnud, magasin esmalt mitu tundi ja esimeste rohtude kõrval ka palavikurohtu võtnuna tunnen end nüüd juba üsna inimesena :)

Tõbine

Ei ole miskit nõmedamat, kui ilusa ilmaga haige olla!
Kui eile hommikul valutas kurk, siis õhtuks kraadisin Tallinnas omale ka palaviku, 38 kraadi. Nii et polnud see ühti lihtsalt päikesehõõgumine. Kolmandat korda sel aastal käisin mööda poode, et ühe lapse sünnipäevaks träni kokku soetada. Üsna tüütu, peab tõdema ;)
Täna hoian madalat profiili s.t suure osa hommikust olen lihtsalt kehal puhata lasknud ning Faringodoli lutsinud. Kurgu- ja kõrvavalu on vastikum taluda kui palavik, mille Coldrexi tabletid ka kenasti neutraliseerinud on.
Samas on suvi siin endiselt sulnud, ning pärastlõunal lähen ehk ka ise meremuuseumisse. Ka sünnipäev on veel ees :)

Päike, õhk ja vesi - need me sõbrad kolmekesi!

Olgu ma neetud, kui ma pärast tänast päeva peaks korragi kiunuma, et suvi on untsus ja ilm on paha - tänasesse päeva on mahtunud piisavalt, et tunda, et suve on olnud ja hiiglama lõbus pealegi! :)
Ilm kisub kesköösse ja siin meie "avalikus internetipunktiks", milleks kvalifitseerub väike platsike majaesist, on olud üsna kesised - sääsed on vaatamata sulnile suveööle, mühisevale metsale ja loksuvale merele vaatamata vastikumast vastikud...

Päev on olnud täis päikest, sooja ja naeru. Nii palju, kui täna hommikul, pole ma ammu rääkinud. Ja rääkinud toimuvast ja asjadest erinevalt tavapäraselt. Leida sõnu, et kirjeldada pisikesi asju, eemal toimuvat, kõike nähtavat... ei olegi nii tavapärane, kui oled nägija. Neis suvelaagrites õpin asju üürikeseks enam nägema tõesti silmadega. Mitte ainult ei näe, vaid ka märkan enamat :)

Kuidas sõita 5 km kaugusele Võsu randa nii, et edasi-tagasi tuleb sõita ligi sadakond kilomeetrit? Seda siis, kui sinust saab matkaretkele nö "laibaauto" ja tegelikult kujuneb matka motoks "plaks-plaks, tagumine paar Võsule" :) Ja nii voorisin ma rõõmsalt ka Käsmu tagasi.... täitsa huvitav spordivõte :)

Ja siis... tuli ootamatult mu onu, võttis minu ja T kaasa ning sõit läks Mohni saare poole. Pisikese Bellaga vastu loksuvaid laineid, varuks plaan B sõita siiski otse Viinistusse. Alistasime looduse ja vastutuule jõu ning jõudsime siiski saarele. Õigus on mu õel, kes ütles, et tegu on kõige ilusama saarega - millised vaated, milline taimkate... saarevibalikul, mis 2,3 km pikk, 250 m lai ning territooriumiga 62,5 ha. Kadakad, kibuvitsad, tohutult erinevaid kiviktaimi, samblaid ja samblikke...

Viinistult randudes ootasid onu juures tee ja kiluvõileivad (nagu seda soolast ihule merevee näol juba piisavalt poleks saanud!)

Meri loksub praegugi suurtes lainetes, eilsest laugest loksumisest pole jälgegi. Aga taevas on nii klaar ja õhk värske. Ihu õhetab päikesest ja meeled muljetest...

Homme tuleb aga korraks pealinna minna :)

PS: Piiratud IT-võimaluste tõttu (aeglane WiFi ja pilditöötlusprogrammide puudumine sülearvutis) on lisatud pildid siin ja Orkutis hiiglama lahmakad ja nende lisamine (just viimasesse) on pidevat kannatust nõudev protsess...

Suvised lapsepõlverajad

Oleks teadnud, et suur suvi mere ääres suvitab, oleks ammugi põhjarannikule suundunud :)
Eilne päev oli kui suur retk seitsme maa ja mere taha, suurt suve otsima... läbi Viljandimaa, Põltsamaa, Vooremaa kuni Lahemaani välja. Meresid asendasin rohked jõed (juba Viitna kandis tuli seitse tükki kokku ära küll).

Kadrina, Viitna, Palmse, Võsu, Käsmu... neil kohtadel on lapsepõlvesuvede lõhn küljes. Isegi autoga sõites võib üle pika aja tulles muretult orienteeruda, sest kõik pildikesed on mälus olemas. Sõidetud nii bussi, auto kui rattaga. Vägisi meenub vanaema tehtud mannavaht, tema aia tikrid ning pärnade all kulgenud munakivitee. Tema kodugi Kadrinas mäletan selgelt veel sellisena nagu see oli enam kui 20a eest. Neid tetrapakke täis piima nurgapealses poekeses ning raudteel mööda vuravaid ronge, mida alati tänavale vaatama tormasime...

Pikad nädalad, mis veedetud Võsul. Vaiksed kitsad tänavad ja verandadega puust majad. Ning muidugi rohkelt liivarannas söödud jäätist. Nii paljut on ikka veel oma vana koha peal, tunnen ära vanu radasid ja teid, meenuvad üle oja kulgenud sillad ning bussijaam.

Käsmu on see meretagune kauge koht, kuhu Võsult vahel mindud sai. Käsmut ja Kuradisaart näitas ema siis tihti üle lahenurga. Ja mäletan selgelt üht korda, kui siis bussiga Käsmu kohale sõitsin. Ja seda mälestust nagu kaugest valgest ja kiirgavalt helgest kohast - enamik maju ju siin valged, helesiniste aknaraamidega ning nagu praegustelgi suvepäevadel on siin nii helge ning õnnis olla, et sellest jääv mälestus ongi nagu lapse unenäost :)
Suvel olin siin viimati vist ca 10a tagasi, olleks kursakaaslastega jalgrattamatkal. Talvel-kevadel olen siin korduvalt käinud ka eelmisel aastal. Aga suvi on see õige aeg, mil nostalgia tööle läheb!

Ja siin on suuuuuur suvi. Telekat ei ole ning WiFi ulatub viad väiksele laagriosale värskes õhus, mis sääskede olemasolu arvestades õhtul sugugi ei ahvalte ;) Aga eks see just olegi puhkuse mõte... vaiksed-väiksed lõunatunnid, et kiirelt postkasti kiigata ja elule temas tavapärasel kujul korraks pilk peale visata... et võõrutus kohe liiga ei teeks!

Killukesed

Aias on teouputus - nüüd siis mustmiljon pisipisikest tigu seltsis. L. jagas teokeemia nõu :)

Päeval pidas vihma nii, et sai ka telk kuivaks ja kokku. Õhtul kallas ja müristas taas...

Kodus üksi on kurb. Oleks siis kasski siin :(

Tänane leivategu, neljas reas (kolmas oli vahetult enne jaanipäeva) on juba nii priima, et kui hommik õhtust kehvem pole, ei oska sellele laarile midagi ette heita :)

Ostsin omalegi raamatu "Haapsalu sall" - imeilus, täiuslik raamat. Kuninglikult suurt formaat ja selged õpetussõnad... tõesti rõõm, et selline varandus on kokku pandud!

Homme maale ja mere äärde. Juba ootan seda, värskendamaks mälestusi lapsepõlvest Võsul ja Käsmus :)

Kustil taas silmad puhtad ja vedrud paigas

"Teie kollane kaunitar on nüüd taas sõidukorras. Tulge järgi!"
Seda kõnet ootasin ma pikisilmi pool päeva, sai ju lõunaks Kusti raviprotseduuridele viidud.

Kui ma eile Forssi tellitud uute vedrude järgi läksin (vedru on muidugi nr 1 suurel pildil*), olin ma loomulikult ainus naine katuse all. Mitmed sisenenud ja järjekorda astunud mehed vaatasid mind ka justkui naist, kes kogemata meeste WCsse sattunud. Teenindaja, kelle juurde järjekorrast astusin, naeratas mulle laiemalt kui eelmistele klientidele. Ja kui, vedrud karpidega ühes kaenlas ning telefon teises käes, välisuksele lähenesin, liikusid kaks mees, et mulle ust avada :) Ausalt öeldes väljun ma toidupoest tihti palju raskema kandamiga... ja õnneks avanevad Selveri uksed ise, sest seal küll džentelmene ei leiaks!
Ikka vahva, kuidas mehed käituma hakkavad, kui tavatus keskkonnas meeste hulka tekib üks naine. Täitsa armas kohe :)

Eile TAK-Autosse jõudes selgus kärmelt, et ei ole neil eriti sel nädalal aega miskit. Kuidagi õnnestus mul oma haleda hoiakuga igatahes välja meelitada võimalus tänaseks - "No tooge homme keskpäevaks siia, proovime kuskile vahele võtta...". Esitasin veenvalt oma vedru-diagnoosi (ilma kruvidest rääkimata :P) ning lisasin häbelikult, et ega ma muidugi autoarst ole, et täpselt teada, aga kinnitas ka töökoja juhataja mu arvamust, et katkine vedru saavatki ainult katkise vedru moodi välja näha.

Hiljem ilmnes, et vedru purunemise põhjuseks oli juba varem katki läinud amordi tugilaager (vt. pildil, nr 3 suurel pildil) ning vedru lihtsalt ei pidanud suurenenud survele vastu. Aga see-eest on mu autol nüüd tuliuued ees vedrud ja amordi tugilaagrid. Täitsa peen ;)
Ning kojameeste puhul polnud probleem tõepoolest kaitsmetes (jõnksaki nad ju liikusid). Olid teised miskitmoodi kinni kiilunud vms. Igatahes võeti neil mehhanismid lahti, leotati ja loputati ning määriti enne tagasi kokku panemist uuesti üle. Nüüd on sõit vihmas (nagu täna) täitsa lust!

Ja TAK-Auto on nüüd minu uus lemmik-töökoda, pealegi kodust meeldivas kauguses (kui vaja jala tagasi kõndida). Pidureid ja piduriklotse ning talverehve panin sügisel CarBoxis, kevadine rehvivahetus ja varasem õlivahetus tehti Rehviseppades, aga need kaks on lihtsalt piiratud ulatusega oma tegemistes. Samas olen kõigis saanud väga meeldiva teeninduse osaliseks, ei saa üldse kurta :)

Maksma läks: 2x648.- (vedrud), 2x175.- (amordi tugilaagrid), 1150.- (töö, ligi 4 tundi).
Endale meelespeaks:
TAK-Auto OÜ
Aadress: Võru 79A
Telefon: 7472450, 5021444

-------------------
* Ja siis ma läksin hulluks ja tegin selgeks, mis on mis! Selgituseks sain:
"Kuna ratast keerates liigub ka vedru, mis on pinge all, siis on vaja vedru ja kere vahele (vedru ülemine ots) mingisugust laagerdust. Selleks ongi tugilaager."

Veri on paksem

Kui me õega Toomele jõudsime, oli aktus juba ammmmu lõppenud ning enamik lõpetanuid juba sealtkandist vihmasabinas lahkunud - lõpuaktustes on viimasel ajal jõutud turbokiirusteni! Seisime siis seal pisut juhmilt ning ajasime sugulaste jälgi. Esiti tulutult. Seadsime siis sammud Wernerisse, tellisime lattet ja quiche'i, sättisime roosikimbu vaasi.... ning muidugi tuli päästev telefonikõne just siis, kui meile hõrgutisi juba serveerima asuti. Pakkisime siis kogu kraami kaasa ning suund pitsarestoranile :)

I. on tõeliselt tubli poiss! Alles see justkui oli, kui pakk minu konspekte temale sai laenatud... ja nüüd siis paber näpus ja vahepeal sõjaväeski käidud! Mina võin talle "poiss" öelda küll, arvestades kui noor ma ise olen :P Varaseim mälestus temast on aga see, kui tema sünni järel katsikutele minnes tegin kingiks väikese suupühkimislapi, millele varspistes linnuke peale sai tikitud. See lapike käis peres igalt uuelt pesamunalt hiljem järgmiselegi... Mina olin siis 10a ;)

Sugulastega kokku saada on eriline. Nemad, kes on alati olemas, kes siiralt hoolivad ka siis, kui harva kohtume. Selline kummaline nähtamatu ja katkematu side, vanaemade kaudu, kes olnud üksteisele õed :) Kui välja öelda, siis nagu kauged... aga suhtluses nii lähedased. Tore, et nad olemas on! Positiivse energia ja naeratuse inglid :)

Päevhaaval

Tänane luuletus ETV õhtust oli nii iseäranis armas, et tahtsin seda ka enesele talletada. Armas pole küll õige sõna... pigem mõtlemapanev. See mõte lahtiütlemisest ja -laskmisest, see mõte märkamatust hädavajalikkusest... ükskord mõtlen edasi :)

Päevhaaval
Maria Lee (loe temasti Postimehest),
debüütkogumikust "Äramõte" (Kirjastus Verb, 2007)

Must sinu kohvis
Või pime su silmade taga
olen, oleksin, olnuksin.

Kõigepealt lastakse, seejärel öeldakse
lahti.
Tõsi küll, mõnikord vastupidi.

Kõigepealt öeldakse, seejärel lastakse
maha.
Olla see asi sinu asjademaailmas,
mida sa armastad enim,
või see, mida puudutad enim,
ilma et märkakski.
Või see, mida sa enim vajad
tülgastusega segi –
võin olla, võisin olla, võinuksin olla.

Archilleuse kand

Igal inimesel on midagi, mis võib hetkega purustada enesevalitsemise, rikkuda meeleolu. Olenemata sellest, kui hästi või kindlalt oled end enne tundnud...

Minule on see vaimne terror. Mõttetu, valimatute sõnadega ja arusaamatu ajendiga rünnak. Siiski, üks ajend näib olevat - haiget teha, tuju rikkuda. Alandada ja solvata. Selliste terroristide meel on otsekui mürgitatud, hing täis tigedust ja sappi. Ning miskipärast sisendab ta endale, et just see, rünnatav, on süüdi tema elu hädades. No kasvõi sellepärast, et too end hästi tunneb või hetkel läheduses on... Ja õnnestubki. See pulbitsev raev lihtsalt sööb mu energiat, muutun pikemaks ajaks tujutuks ja vastuvõtlikkuks negatiivsele. Kergemal moel piisab selleks isegi tigeduse kogemiseks kaudselt - kuulata kirumist ja vingumist millega muu või kellegi teise üle. Ja mitte segi ajada kriitika või torinaga... see on raevukalt negatiivne, täis negatiivset energiat. Brrr...
Sellises olukorras ei aita argumendid või arutelu. Loogika ei toimi. Ja polegi midagi mõistuslikku. Juba ette teada. Ja nii tahan ma sellistest absurdsetest olukordadest lihtsalt eemale, ära. Kõige säästvam - pole mõtet taluda rünnakut, kus sa end kaitsta ei saa!

Ma ei teagi, miks elu selliseid inimesi mu teele toob. Ja paratamatult lähedale. Ei oska ju mina nende inimeste hinge ravida. Inimest ei saa muuta vastu ta enese tahtmist...

Jaanik

Jaaniaeg oldud maal. Emotsioone seinast-seina ja kui siresinine taevas välja arvata - eelmise aasta Duubel Kaks ;) Külateater, laululapsed, küla parima pagari koogid, käsitöönäitus (no täiesti fantastilised kaltsuvaibad!) sangpongi tõstmised ja tünniveeretamised... Mona fännas päeva täiega ja Hendrik jäi hoopis haigeks (ma ju ütlesin, et seinast seina!).

Ja mmm... maasikad on kohekohe valmis...

Ja paar asja saanud selgeks ja läbi mõeldud. Ja kui tuleb selgus, tuleb ka lennuilm :)

Vindisuse välimääraja

Meeleolukat jaaniaega kõigile!
Ja siit enne sõitu maale väike asjakohane teemaarendus :)

Mida on raske vindiselt välja öelda?
1. pole oluline
2. steriliseerima
3. mustriline muster
4. proportsioon
5. propeller

Mida on väga raske vindiselt välja öelda?
1. transkriptsioon
2. arteroskleroos
3. beež Zaporožets
4. kaaliumpermanganaat

Mida on võimatu vindiselt välja öelda?
1. ära mulle enam vala
2. võin järgmise laulu vaiksemalt laulda
3. tänan, aga ma ei hooli seksist
4. poisid, kakelge ilma minuta

Läksin puhkusele, tulen kunagi (edasi-)tagasi

Tegelikult üsna ootamata ja ootamatult saabus sellesuvine puhkus.
Kirjade järgi ma puhkan nüüd kuu aega. Näis, mis sellest seekord välja tuleb :)
Juba ette on teada, et juuli algul paariks päevaks kindlasti töölaua taha lipsan...

Plaane puhkuseks siiski on, ja enamus neist on seotud pere ja lastega. Ning lisaks ka võõraste lastega - nädalalõpul tüürin suvelaagrisse ja juulis Saksamaale tandemimatkale :)

Ilma abi(rataste)ta

Eile õhtul võttis Hendrik otsustavalt mutrivõtme kätte ja eemaldas mona rattalt abirattad. Nonii, nüüd saan treeningringe teha, oli minu esimene mõte :) Mälestus ju sellest, kuidas Hendrikuga abiratasteta sõitu harjutatud sai, ikka mööda tänavat ja nii ema kui isa seltsis. Aga eks ta oli sel ajal ka palju noorem kui Mona. Monal tekkis see rattasõidumõnu tunne aga alles sügisel...
Mõned ringid õuel siis tegime - minuga, vennaga, naabritüdrukuga. Isegi igasugune turvavarustus (peamiselt rullitamiseks tarvilik) sai välja toodud ja külge poogitud (samas oli tips ise paljajalu, vt pilti ;)).

Hiljem, kui mina juba pannkooke küpsetasin, tormas Hendrik tuppa ja hõiskas, et Mona oskabki juba sõita! Ilmnes, et ühel hetkel oli Mona lihtsalt otsustavalt üksi sõitma hakanud, ja voila! Eks ta nii ole - kuni tead, et on tuge, toetud sellele... ja kui võtad ette ja teadlikult millelegi ei looda, saadki ise hakkama. Õpitud abituse teema ;)

Lihasööjate vastuoluline elu

Täna olid meil matused. Kaks väikest linnukest, kes täna ükshaaval meie jalge ette kanti, said mulda. Üleeile oli Juusu viinud ühe ka naabrite juurde, kui lapsed seal mängisid. Ning Hendrik leidis ka telgi eest ühe linnu jäänuseid. No tõeline jahihooaeg... Mõelda, et on öeldud, et meil nii armas ja hea kass, et ei see küll ühegi hiire või linnu püüdmisega hakkama saa.

Teine linnuke toodi esikusse veel pooleldi elusana. Hendriku hell hing ei saanud siis enam kuidagi rõõmustada ning mul ei jäänudki lõpuks palju muud üle, kui lind kassi käest "päästa" ning korvikesse salatilehele puhkama panna. Sealt linnukesed ühes saiatükkide ja päevalilleseemnetega mulda läksidki, kumbki eraldi salatilehte pakitud...
Juusule tuleb vist ikka kellukesega kaelarihm soetada. Meile ju linnukesed meeldivad, ja hiiri-rotte pole siin sootuks.

Mina tegin täna ka ise köögis lihunikutööd. Pool väikest oinakest sai kirve ja noa abil suupärasteks tükkideks jagatud ning pakendatud.

Pipratõbi

Mona jäi päeval pärast esimest telkimisööd haigeks. Kohe ikka nii nagu temale omane - palavik lakke. Nii jäi soiku meil sellenädalane logistikaplaan - Hendrik toob Monat lasteaiast ära (mistarvis isegi avaldus kirjutatud sai). Seega on kasutusel olnud plaan B - mina teen rongaemana tööd ja lapsed on kodus.
Selgub, et taoline elukorraldus on säästumajanduse tipp! Hendrik, kes koolipäevade hommikutel helistas vahel, koolivaheaja algusega helistas aina rohkem ja rohkem... tegi 3 päeva jooksul ühe kõne. Vaat mida tähendab seltskond :)
Monat tabanud tõbi on aga suur mõistatus. Õhtutel keris mitmeid päevi palavik lakke, aga muidu oli olek täitsa broo. Ehkki ühtäkki tekkis nahale kohati ka tihedalt täpikesi nagu allergiast. Tuvastamata tõbi seni...
Täna Mona arutles sel teemal:

Mona: "Äkki on see pipratõbi!"
Mina: "Pipratõbi?! Mis tõbi see veel on?"
Mona: "No see, mis tuleb, kui liiga palju pipart süüa... No see, mis mul ei ole, sest mina ei söö pipart. "
Ja siis mõtlikult lisades:
"Aga Hendrikul võiks küll tulla, sest tema sööb niiii palju pipart!"

Ma arvaks seepeale, et pipratõbi on see, mille puhul tuleks neile täpikestele nüüd rohkelt pipraplaastrit peale panna. Ja pipart keele peale! :D

Töövõit

Kui masu-aegne teadmatus ja depressioon võtab maad, siis mina säran ja õitsen - sain hakkama millegagi, millega enne mind pole hakkama saadud. Pärast pikki visasid ponnistusi... Kõrvaltvaataja jaoks ehk küll tühi-tähi, aga minu jaoks on see nagu esimene kivi uuel teerajal :)
Eks selles ole omajagu ka professionaalset kretinismi ja idealismi, aga no tõesti... silm särab ;)

Sooja leiba, mõtelge...

Õhtul panin leivataigna hakkama ning varahommikul asusin küpsetama. Nii saabusin täna tööle, värske päts leiba kaasas.
Paremini õnnestus see, et tänu koguste olulisele vähendamisele ei "keenud" võlumoos seekord üle vormiäärte. Tänu pisut paksemale taignale oli leib ka hoopis paremas vormis. Küll aga oli jätkuvalt pisut nätske - vähese küpsetamise viga mu meelest!

Taignasse maltoosat ei pannud, lisaks koriandrile sai aga ungari pekki. Vaat kui ta ainult nii nätske ei oleks (kummalisel kombel eelmise satsi palju vedelama taigna leib ei tundunud niisugune).

Järgmiseks korraks - nii hoida üldkogusega; foolium varem peale ja küpsetada tõhusamalt...

Blondinka lämmaris

Päike oli end juba uniselt pilve vahelt välja upitanud ja tööpäeva lõpuni jäi veel tund, kui kolm lämmarimeest oma kaarhoone ees istusid, seljad vastu seina. Oodates päeva lõppu...
Siis keeras õuele kollane auto, ning selle roolist tõusis seelikus blondinka, kontsadel otseloomulikult. Astus enesekindlalt töömeeste juurde ja rääkis oma muret - vaja vedru. Muidugi mõista seda kõige suuremat. Jah, ühte. Töömehed vaatasid ja kuulasid ega saanud miagi aru. Siis püüdis üks neist olukorda selgitada:
"Teate, autol on neid tuhatkond, niisama teadmata ei saa lihtsalt öelda, millist teil vaja on..."

Üldiselt ei lasknud ma end eriti segada, selgitasin aga edasi, millist vedru mina täpselt vajan. Ning jah, ise panin tungraua all ja vaatasin järgi, et on kruvi katki jah. Ise küll imestades, et vahi lugu - mis selles nii arusaamatut on ja kuhu need teised vedrud küll käivad?! Ise aru saamata, et ma kõva häälega selgelt ja ilmekalt ainult _kruvidest_ räägin :P Meeste silmis lõi kui tuluke põlema, kui ma ometi lõpuks sundmatult vedrust pajatama hakkasin ;)
Ma võisin neile ikka totaalselt juhm välja paista. Ajeee, blondinka otsib kruvi! :)

Vedru aga olevat selge rariteet, tuleb välja :( Vooli ise või osta uus. No siis juba kaks muidugi...

Miks ei tohi kunagi minna voodisse kollase auto omanikuga?

Hea küsimus, eksole?
Vastuse peaks saama Jeremy Clarksoni raamatust.
Seda reklaamiti TopGeari reklaamipausi ajal...
Ma tunnen end kui seagripp. Või ei - kollatõbi :P

LISATUD [19.juuni]: Tsiteerides Jeremy Clarksoni: "Ärge kunagi minge voodisse kollase auto omanikuga. Keegi, kes on astunud autosalongi ja valinud kõigi ilusate värvide seast just kollase eksemplari, ei saa olla normaalne. Samal põhjusel jätke kollasest autost mööda sõites enda ja tema vahele soliidne varuruum."

Ega ei ole jah normaalne, ei ole... :)