Ja nii ta juhtuski - uksed said kinni. Kuigi pisut kogemata, aga järgnenud vaikus, mis müra ukse taha jättis, oli mulle meelepärane. Nii meelepärane, et ma olen nüüd natuke aega rahus... ja siis vaatan alles ringi, kuhu ma selle ukse välismaailma tegelikult rajan :)
Blogimata ma ei oska, ja sahtlisse ka ei kirjuta. Tõrvatilgad püsilugejate mõnusas meetünnis on teema, millega tegelema pean...
On armas, et minu ootamatu kadumine nii paljudele korda läks. Vabandan, kui omamoodi paanikat tekitasin!
Püsige kuuldel...
oi appike, vat mis võib kõik juhtuda kui loed blogisid läbi riideri :(, et nii mõndagi jääb märkamata. Aga edu Sulle!
ReplyDeleteJa ma mõtlesin, et sul sa nüüd lõpuks hing täis, aga nüüd on siis veel lootust blogis kohtuda (onju?) :)
ReplyDeleteTahtsin täpselt sama kirjutada, mis Kajakas.
ReplyDeleteLoodan, et su uus pesapaik mul kahe silma vahele ei jää. Kui avastasin su armsad kirjatükid esimesel korral, siis küllap leian nad sellest massist üles teinegi kord. Autor jääb ju samaks.
ReplyDeleteMinagi ohkan kergendunult end uuesti Sinu pesast leides. Mul on küll ainult paar blogi, mida loen, aga nendest olen absoluutses sõltuvuses! Jaksu edasiminekul!
ReplyDeleteAusõna, olin üsna paanikas su lukku mineku pärast, fantaasia kartis kohe kõige koledamaid stsenaariumeid ja tunnistan ausalt, ehk seetõttu kutsusingi sind "õunale", et kuulda su häält, et kõik on korras. Nüüd siis vist edasi...:)
ReplyDeleteMnjah... ma kül käin kohapeal lugemas, aga uutest postitustest teavitab mind bloglines riider, seega magasin ka mina sinu kadumise maha.
ReplyDeleteLoodan sind kunagi taas blogimaailmas kohata :) Kui mitte mujal, siis oma blogi kommentaarides vahel ikka :P
Saan ka vaid riiderit süüdistada, et su kadumine märkamata jäi.
ReplyDeleteAga loodetavasti alustad peagi uuesti ja seniks mõnusat puhkust blogimaailmast!
Triin: Ka mina muutusin nukraks, kui Sinu blogi kinniseks jäi. Kuidagi igapäevaseks heaks harjumuseks jäi seda lugeda ja mingil määral hingesugulust tunda.
ReplyDeleteotsisin juba e-maili aadressigi, et kirjutada ja lugemisluba küsida, aga ega elu peag olema avalik raamat.
Ootan sind ikka kirjutama!
Ivika ootab ka :)
ReplyDeleteJõudu, jaksu ja edu Teile!
Ma arvan, et sa tead isegi, et mina ka ootan sind tagasi.
ReplyDeleteMina olen võõras, aga üsna kaua vaikselt ja tänulikult lugenud. Kuna kasutan ka RSS lugejat, ei märganud minagi kadumist ning eelmise postituse ridade vahelt ei osanud ka otsest ohtu aimata.
ReplyDeleteSoojad soovid!
mina olin igatahes väga murelik, kui su blogi ei leidnud. kuigi olen täitsa võõras.
ReplyDeleteNuhk Albert
Ja mina täpselt samuti, ehkki ka võhivõõras, kuigi üldse mitte nuhk,
ReplyDeletePS: Või no mis võõras nüüd enam - selle aja peale minu poolt vaadates ikka täitsa oma inimene juba, eks see võtabki muretsema :)
...oh, mitu päeva juba murelik tõesti... aga vahetevahel on vaja eralduda, selgineda ja... mina jään ootama :=)
ReplyDeletetõepoolest.tean sind kaudselt ja su peret.nakatasid mind oma leivaküpsetamistuhinaga.kõike head ei jõuagi ette lugeda.katsu vastu panna, sest olen isegi kirjutamisest oma salasõbrale sõltuvuses.muutun rahutuks,kui ta ei vasta jne.kujutan igasugu asju ette,süüdistan ennast jne.ma lihtsalt ei kujuta ette,mis sa nüüd teed.ja aidata ei oska.päikest!!!
ReplyDeleteTere tulemast tagasi! Ja varsti, palun.;) Sinu armas huumorimeel on eluks lihtsalt V-A-J-A-L-I-K. Tervitused ka imelisele Monale südamlik-hoolitesvale Hendrikule! K
ReplyDeleteIkka veel mitte ei kippu ega kõppu...:(
ReplyDeleteLoodetavasti läheb kiire ja äng aeg mööda õige pea!
Tead, isegi Hundiulg on tagasi;-) Jaanuarikuust alates oli vaikus.
riideril ON oma halvad küljed :S
ReplyDeleteÜhesõnaga: hakkasid heast tüdrukust halvaks?
ReplyDeleteMa ei ole küll kõva jutustaja,kuid ikkagi on kuidagi nukker, et sind kodus ei ole.
ReplyDeleteEi kippu,ega kõppu....ehk kunagi siiski.
Ehh, Elsa, tule koju juba!!!
ReplyDeleteNo kõik on väga mõistetav ja arusaadav, minu heakskiit Sulle. Mina eelistan Sinuga just otse ja vahetult suhelda, kuigi Sinu imeliselt tikitud sõnadest lauseid on nauditav lugeda. Aga see virtuaalne värk teeb lugejad inimesed mugavaks - ei viitsita enam reaalelus kokku saada, silmast silma kõnelda ja tõelist huvi tunda. Ja kirjutajad inimesed muutuvad haavatavaks ja justkui peo peale tajutavaks kõigile lugejatele inimestele. Selles on tõepoolest oma võlu, aga teinekord on sellel liiga kõrge hind. Raba-ravi on tervislikum :)
ReplyDeleteAga kirjutajad-inimesed kirjutamata nagunii ei saa. Ehkki, jah, vahel on sel kirjutamisevajadusel hind pisut liiga kõrge. Aga lugejad-inimesed pole kaugeltki alati lihtsalt mugavad selleks, et otse suhelda - kõik pole ju omavahel tuttavad siin ilmas, seega otsesuhtluse-võimalust pole. Virtuaalvärgis võid aga võõras inimeses leida hingesugulase - kui otsesuhtluse tekkimiseks on nt vanusevahe segavaks teguriks, siis siin ei sega miski mõtte- ja hingelaadilt omasuguse inimese arutlustele kaasa mõtlemast, talle heakskiitu ja tunnustust või temaga oma kõhklusi-kahtlusi jagamast. See kuidagi aitab, toetab ja kosutab. See aga, et sekka satub ka pahatahtlikke inimesi - no kus seda poleks? Otsesuhtluseski neist ju niisama lihtsalt ei pääse. Aga kogemus seegi, karastab.
ReplyDeleteElsa, jah, tule koju! Meid - häid! - on nagunii rohkem!
Hei, kas võis olla, ei trehvasin Sind eile Wildes? Kuidagi VÄGA tuttav nägu oli..
ReplyDeleteKui, siis soojad tervitused tagantjärele, vähemalt reaalsest elust ei ole Sa kadunud. Ja ikka püsib lootus, et tuled ka siia tagasi :)
Jah, Ivika - ma olen elus. Ja kolmapäeva õhtul Vildes olin ma ka ;)
ReplyDeletesinu blogis oli kunagi imehea müsli retsept, hakkasin nüüd otsima, õnneks Thredalia blogist leidsin, jehuu.
ReplyDeletemanjaana
Elsa, ääratuuuus!!!
ReplyDeleteOlen`d ikka, kaua sa jaksad siis vaikida nüüd? Ei tea üldse, kuidas leivateod läinud ja mida head valmis vaaritatud ja kui palju lapsed targemaks-suuremaks saanud... Blogidega ju see häda, et õige varsti nagu oma pere liikmed, nüüd näe süda valutab...
No Elsa - jõuluks koju?!? (Pessa siis) Aga kui ei, siis muinasjutulisi pühi ja õnnelikku uut aastat ikkagi!
ReplyDeleteElsa, head uut aastat!
ReplyDelete(paus on liiga pikaks läinud)
Mängult said sa kätte kuldkala.
ReplyDelete3 soovi on tavapärane taks. Soovi!
Ja kutsu kolm blogisõpra kala püüdma.
Tervisi!
(ja tule tagasi!!!)
Varsti juba kaks aastat on üks mu lemmikblogisid maas. Kas on lootusekübetki, et see taas üles tuleb? See oli ikka nii kuradi hea.
ReplyDeleteRespect and I have a keen give: How To House Renovation residential renovation contractors
ReplyDelete